Buxhoevedeni Rist Buxhoevedeni Rist BUXHOEVEDENI RIST Parun Volker von Buxhoeveden kutsus 27. oktoobril Haapsalu toomkirikus Buxhoevedeni Risti asutamiseks ja statuudi väljatöötamiseks kokku konsiiliumi järgmises koosseisus: piiskop Philippe Jourdan; assessor Tiit Salumäe; suursaadik Margus Laidre; suursaadik Clyde Kull; heraldik Priit Herodes; Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm; Euroopa Parlamendi ametnik Urmas Oolup; Eesti Arhivaaride Ühingu esimees Peep Pillak; mereväeohvitser Toomas Peek. Oma ametikohustuste täitmise tõttu ei saanud kohale tulla Margus Laidre, Clyde Kull ja Urmas Oolup, kuid nad andsid oma nõusoleku konsiiliumi töös osalemiseks. Buxhoevedenite perekond on alates XIII sajandi algusest olnud seotud Liivi- ja Eestimaa ajalooga. Buxhoevedenite perekonda kuulunud piiskop Alberti poolt 1201. aastal Daugava jõe suudmealale asutatud Riia linnast sai tolle aja Euroopa kaubandus- ja kultuurikeskus, mis omas märkimisväärset kohta Ida- ja Lääne-Euroopa vahelistes kontaktides. Piiskop Albert pühendas Lääne tsivilisatsiooniga liidetud ja kristianiseeritud alad Neitsi Maarjale, nii sai Eestistki Maarjamaa ja Eesti Vabariigi presidendil Lennart Meril oli põhjust asutada 1995. aastal riiklik teenetemärk Maarjamaa Rist. Piiskop Albert suri 1229. aastal Riias vaimulikele ettenähtud tsölibaati austanud katoliiklasena ilma järeltulijateta. Buxhoevedenite nime kandsid edasi piiskopi nõo järeltulijad. 2001. aastal tähistati suurejooneliselt Riia linna asutamise 800. aastapäeva ja Riia toomkirikus avati taas Riia linna asutaja piiskop Alberti pronksmonument, mis I maailmasõja ajal oli hävinud. Ka Kuressaare lossis oli dolomiidist mälestusmärk piiskop Albertile, mille nõukogude sõdurid purustasid 1941. aastal. Piiskop Alberti tegevuse erinevaid tahke on ajaloolased läbi aegade mitmeti hinnanud ja neid erinevaid hinnanguid tõi esile ka parun Volker von Buxhoeveden Riia linna asutamise 800. aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel konverentsil peetud ettekandes (vt. lähemalt “Tuna” nr. 4, 2001). Ta lõpetas oma ettekande järgmiste mõtetega: “Meie kui piiskop Alberti järeltulijate suhu Albertit ülistavad kiituslaulud hästi ei sobi. Loomulikult me hindame tema tegevust ja saavutusi suure lugupidamise ja imetlusega. Ent minu meelest on ainus õige ja õiglane võimalus käsitleda Albertit oma aja mõtteviisi ja mastaapide kontekstis. Ent nagu oma aja laps oli Albert, nii oleme ka meie, praegused Buxhoevedenid, oma aja lapsed. Ja sellepärast tajume meie veriseid sõjakäike ja Baltikumi rahvaste alistamise sageli julmi meetodeid kui võlga. Just nii nagu Alberti kaasaegne ja sündmuste pealtnägija, “Liivimaa kroonika” autor Läti Henrik on osutanud, oli neist jäänud rõhuv tunne kaheksasaja järgneva aasta jooksul tugev ja tegelik. Me kahetseme sügavalt Baltimaade ajaloo julma algust. Aga isegi kui me saaksime selle alguse olematuks teha, kas me tahaksime siis olematuks teha ka kõik Alberti saavutused? Linna kodanikele on oma linna asutamine, selle 800-aastane juubel ikkagi ilmselt pidupäev. Ja selle juurde kuulub linna ajaloo algus tervenisti. Osa ajaloost ei saa ära kaotada ega kõrvale heita. Seda ei saa ka meie kui perekond. Me saame aga vastastikku jääda ausaks ja pühenduda oma tänaste vahenditega rahuarmastavale ja vabale tulevikule, toetada imetlusväärseid pingutusi teinud Balti riikide vastuvõtmist Euroopa institutsioonidesse, et Euroopast saaks meie kõikide elamisväärne ja armastatud kodumaa. Neis püüdlustes on Buxhoevedenite perekond alati teie kõrval.” Lisaks piiskop Albertile oli Buxhoevedenite suguvõsas veel teisigi piiskoppe. Piiskop Alberti vend Hermann I (~1163-1248) määrati 1224. aastal Lihula piiskopiks. Temast sai ka Tartu esimene piiskop ja toomkiriku rajaja. Hermann II oli Saare-Lääne piiskopiks aastatel 1262 – 1285. Tema kinnitas 1279. aastal Haapsalule linnaõigused, ehitas Haapsalu kindluse ja kiriku, samuti oli ta Kuressaare piiskopilossi rajaja. Aastatel 1530 – 1541 oli Saare-Lääne piiskopiks Reinhold von Buxhoeveden, kes suri 1557. aastal Koluvere lossis. Piiskoppide kõrval on suguvõsa andnud suurel hulgal silmapaistvaid sõjaväelasi, poliitika- ja ühiskonnategelasi. Üks neist oli krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden (1750-1811), kes sündis Muhumaal Võlla mõisas. Sõjaväelase elukutse valinuna teenis ta vaprusega silma paistes hulgaliselt kõrgeid autasusid, tõsteti 1795. aastal Preisi ja 1797. aastal Vene krahvi seisusesse ning sai kindrali aukraadi. Ta oli aastatel 1792-93 Varssavi kuberner ja Poola administraator, 1797. aastast Peterburi sõjaväekuberner ja aastatel 1803-1808 Riia kindralkuberner. 1805. aastal juhatas krahv Buxhoeveden Austerlitzi lahingus Napoleoni vastast Vene-Austria liitlasvägede paremat tiiba. Rootsi-Vene vahelises sõjas, mille käigus vallutati Soome, oli ta 1808. aastal Vene vägede ülemjuhataja. Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden suri Koluvere lossis. Buxhoevedenid aitasid kaasa ka Eesti iseseisvuse sünnile. Saaremaal Muratsi mõisas 1882. aastal sündinud parun Peter Eugen Arthur von Buxhoeveden oli lõpetanud Tveri ratsaväekooli kornetina, võttis osa I maailmasõjast Saksa-Austria rindel, tõusis rittmeistriks ja teenis välja Püha Vladimiri IV järgu ohvitseriristi, Püha Vladimiri IV klassi ning Püha Anna II klassi ordeni. Ta oli üks neid baltisakslasi, kes ei soovinud astuda Vabadussõja ajal baltisakslastest formeeritud Balti pataljoni, vaid eelistas teenimist Eesti väeosades. 1918. aasta novembris astus ta vabatahtlikult Saarte Kaitseliitu ja viidi üle Tallinna, kus oli Vabadussõja ajal ratsapolkude tagavaraeskadroni ja -divisjoni ülem. Pärast Vabadussõda oli ta ratsaväe allohvitseride kooli ja õppeeskadroni ülem, Kindralstaabi Kursuste, hiljem Kõrgema Sõjakooli lektor ja ratsaväe inspektor ning aastatel 1923-1928 sõjaministri vanem käsundusohvitser. 1920. aastal ülendati Arthur Buxhoeveden kolonelleitnandiks ja 1924 koloneliks, talle annetati I liigi 2. järgu Vabadusrist ja Läti Karutapja III järgu orden. Läinud erru 1928. aastal, tegeles Arthur Buxhoeveden Muratsis põllumajandusega, kuni oli nagu teisedki baltisakslased sunnitud Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel Eestist lahkuma. Ta tegi seda aga alles 1941. aasta jaanuaris, kui ainsaks alternatiiviks oleks olnud surm Siberi vangilaagrites. Sõjajärgsel Saksamaal oli ta veel tegev Eesti sõjapõgenike ja sõdurite organiseerimisel. Arthur von Buxhoeveden suri Karlsruhes 1964. aastal. Keemiakandidaat Friedrich Reinhold Guido Dietrich von Buxhoeveden oli inseneriväe inspektor ja tolle aja parim gaasikaitse asjatundja, kellele annetati teenete eest 1930. aastal Eesti Punane Rist II/II, 1934. aastal Eesti Punane Rist II/I ja 1938. aastal Kotkaristi IV klass. Belgias elavale parun Volker von Buxhoevedenile, kes on elukutsult disainer, annetati 2002. aastal Maarjamaa Risti V klassi teenetemärk Eesti välisesinduste loomisele kaasaaitamise ja kultuurivahendamise eest. Need ülaltoodud isikud on mõned näited Buxhoevedenite perekonna tihedast seotusest nii Eesti kui ka Euroopa ajalooga kaheksasaja aasta vältel. Perekonna otsene seotus Eestiga katkes Stalini ja Hitleri vahel sõlmitud kokkuleppe tõttu, mil Buxhoevdenid nagu teisedki baltisakslased pidid Eestist lahkuma. Siiski võib Buxhoevedeni nime leida ka Eestist Venemaale küüditatute nimekirjast: Nõmmel elanud Jeanne Feliceie Euphrasie Buxhoeveden arreteeriti 1941. aasta juunis kui sotsiaalselt ohtlik element ning ta suri Gorki oblastis vangilaagris 28. jaanuaril 1942. aastal. Praeguses globaliseerunud maailmas on Buxhoevedenite perekonna liikmed pillutatud laiali Argentiinasse, Austraaliasse, Ameerika Ühendriikidesse, Soome, Rootsi, Taani, Belgiasse, Prantsusmaale, Hispaaniasse ja muidugi ka Saksamaale. Siiski tunnetavad mitmed neist, et nende juured on ikka siin Läänemere kallastel. Parun Volker von Buxhoevedeni mõte Buxhoevedeni Risti asutamiseks on seotud asjaoluga, et 1995. aastal president Lennart Meri initsiatiivil asutatud Maarjamaa Risti annetatakse statuudi järgi ainult Eesti Vabariigi presidendile ja välismaalastele, kel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees. Buxhoevedeni Rist võiks aga olla orden, mida annetatakse teenete eest kristlike vaimsete ja materiaalsete väärtuste loomisel, säilitamisel ning edendamisel sõltumata rahvusest, kodakondsusest või kristlikust konfessioonist. Buxhoevedeni Rist on mõeldud nende isikute esiletõstmiseks, kes on andnud olulise panuse Eesti ja Euroopa lõimumisele ja sellele, et ühinenud Euroopast saaks meie kõigi jaoks elamis- ja armastamisväärne kodu. Buxhoevedeni Risti on kavandanud Priit Herodes ja selle valmistajaks on OÜ Miniplast. Hõbedast valmistatud ankurrist on kaetud punase läbipaistva kuumemailiga, millel on hõbedane ladina rist. Müüriankru ja mõõga ühiskujund viitab Buxhoevedenite suguvõsa liikmete silmapaistvale osale kristliku kultuuri levitamisel ja kaitsmisel, linnade rajamisel ja katedraalide ehitamisel. Risti kohal on Buxhoevedenite suguvõsa ajalooline algvapp. Muareesiidist tumepunase lindi värvid viitavad Eesti- ja Liivimaa kaitsjale Neitsi Maarjale.
