Muinasaegsed pildikivid Salmest mahuvad lauale

2008. aastal leidsid töölised Saaremaal Salme alevikus kaablikraavi kaevates inimluustike jäänuseid ja muinasesemeid: paadineete, relvade katkeid ja luust mängunuppe. Järgnenud arheoloogiliste uuringute käigus selgus, et tegemist on 7.–8. sajandi paadijäänustega koos sellesse maetud seitsme sõdalase-meresõitja tugevasti kahjustatud luustike, mitmesuguste esemete ja arvukate loomaluudega. Muistsest veesõidukist olid säilinud vaid raudneetide read ja kõdunenud puitosadest moodustunud kitsad huumuseviirud (Pilt 1). Kaevetöödega oli ligi pool aluse edelapoolsest osast lõhutud. Õnneks oli selle tipuots teisel pool kraavi siiski säilinud, mis võimaldas määrata paadi pikkuseks u 11,5 m. Neediridade suurim omavaheline kaugus, so paadi laius, kolmanda needirea kõrgusel oli u 1,3 m. Rauast pardaneetide järel moodustasid Salme kompleksi suurima leiurühma tasakumerad luunupud (kokku 75), mis erinesid üksteisest materjalilt ja valmistamisviisilt, lubades oletada vähemalt kahte mängunuppude komplekti. Neist enamik oli treitud vaalaluust, mille kuhikuline külg oli hoolikalt lihvitud ja poleeritud. Väiksema rühma moodustasid veise reieluupeadest nupud looduslikult kumera pealispinna ja selle reieluust lahtilõikamisega tekkinud tasase küljega, millel peaaegu puudusid viimistlusjäljed. Nuppude läbimõõdud on vahemikus 3,6–4,6 cm ja kõrgused 1,7–3,6 cm. Koos nendega leiti mitu täringut. Ajal, mil oli kujunemas viikingite maailm ja sõitis Salme paat, oli väga populaarne lauamäng – hnefatafl ja selle variatsioonid. See kahekesi mängitav, väidetavalt lihtne, aga palju oskusi ja ilmselt ka aega nõudev, hasarti ning meelelahutust pakkuv ajaviide oli ülikute ja nende kaaskondlaste hulgas laialt levinud. Ka viikingi-paradiisis Valhallas olid lauamängud löömingute, relvadega tegelemise ja pidutsemise kõrval üks langenud sõdalaste lemmiktegevusi. Rootsi loodusuurija Carl Linnaeus ehk Karl von Linné (1707–1778) nägi ja kirjeldas 18. sajandi keskpaiku laplaste mängitavat lauamängu – Tablut, milles ta süstemaatikuna nägi kohe sugulust skandinaavlaste Hnefatafliga. Tablut'is olid „võitlusväljal“ kuningas ja 8 rootslast, keda ründasid 16 moskoviiti. Enamvähem samasugustes proportsioonides on „kaitsjate“ ja „ründajate“ vahekord ka teistes Hnefatafli teisendites. Mänguvälja ruutude ja mängunuppude arv võis varieeruda. Vaenlased alustasid rünnakut kuninga vangistamiseks laua äärtest. Kuningas oli pääsenud, kui ta suutis end kaaskondlaste abil manööverdada ühte mänguvälja nurkadest. Käidavate sammude arvu määras täringuheide. Nupud said liikuda sarnaselt vankriga males, st ainult vertikaalselt ja horisontaalselt, va Kuningas, kelle käikude suund oli vaba. Nurkadesse ja välja keskel olevale „kuningatroonile“ ei olnud kaaskondlastest lihtnuppudel asja. Ülejäänutest oluliselt kogukama vaalaluust „kuninganupu“ pealispinnal on keerukas omavahel põimuvatest ja üksteisest väljakasvavatest maokehadest ja -peadest, ilmselt Maailmapuud kujutav ornament (Pilt 2). Laialehiste lehtpuude, sh hariliku saare üksteisega põimunud maapealsed juured võisid olla aluseks muinasskandinaavlaste kujutlusele igipuu, püha saare Yggdrasill'i all väänlevatest loendamatutest madudest (Pilt 3). Kraabitud „grafitid“ avastati ka neljal veiseluust nupul. Neist kolmel on põdra ülaosa kontuur, mida ehib paadikujuline sarvekroon. Ühel paremini säilinud nupul on põdra koonu lähedal maokujutis (Pilt 6). Kahel järgmisel on vaid põdrakujutis, madu puudub – see võib olla kulunud, nagu ka suurem osa põdra kehakontuurist (Pildid Pildid 4, 5). Viimasel nupul on kujundeid vähem – näha on vaid kolmjala kontuur ning nupu alaserva ümbritsev joon. Grafitid luunuppudel, nii nagu ka pildikividele täksitud kujutised, võisid olla mitmevärvilised (Pildid Pildid 7, 8). Nuppe võidi kasutada ka tuleviku ennustamiseks ehk arbumiseks.

PILT 1 PILT 2 PILT 3 PILT 4 PILT 5 PILT 6 PILT 7 PILT 8